Krematsioon ja ühiskond

Kuigi surnute kremeerimist tunti juba esiajaloolistes (kõrg)kultuurides, siis krematsioon sellisena, nagu me mõistame seda tänapäeval, sai alguse XIX sajandi lõpul Euroopas, kui 1876. aastal ehitati Milanosse esimene krematoorium ja seejärel rajati neid teistessegi linnadesse. Uue matmispraktika juurutamine võttis siiski aega. Väidetavalt toimus esimene krematsioon mõni aasta hiljem – 1889. aastal.

Eri religioonide suhtumine krematsiooni on alati sõltunud suhtumisest inimesse ja arusaamisest elust pärast surma. Taunitud on küll põletamise paganlikku päritolu, kuid konkreetsetest teoloogilistest keeldudest teateid pole. Üks teadaolevatest kirikukeeldudest kehtis katoliikluses 1880-1963.

Judaismis ja muinasegiptuses arvati, et hing ja keha kuuluvad kokku, keha hävitamisel oleks hävinud ka hing. Hinduismis ja budismis arvati, et keha põletamine kiirendab hinge vabanemist. Muistsed eestlased arvasid, et hing vabanes kehast ja sai taevasse vaid peale põletamismatust. Arvati, et surnut mattes jäi tema hing maa-aluste vaimude võimusesse.

Ka Eestis, nagu mitmel pool mujal maailmas, hakati tuhastamist propageerima suuresti seetõttu, et kirstumatuseks ei ole piisavalt matmiskohti, uute kalmistute rajamine või vanade laiendamine on problemaatiline ning kirstumatus on kallis. Seetõttu on surnud lähedaste kremeerimine – seda eriti just viimastel aastatel – pidevalt ja isegi hüppeliselt kasvanud.

Krematooriumid

Muu maailmaga võrreldes saame Eestis hakata tuhastusmatuse levikust kõnelema tubli saja-aastase hilinemisega – alates 1990ndatest, täpsemalt siis aastast 1993, kui Tallinna krematooriumis alustati lahkunute kremeerimist.

Alates sajandivahetusest hakati mõõtma väiksemaid hauaplatse tuhaurnide tarbeks, kalmistutele hakati kavandama kolumbaariume ja tuhapuistealasid. Tekkis või tuletati uusi matusekombeid nagu urnimatus, merematus, lahkunu tuha jagamine lähedaste vahel, tuha puistamine loodusse, tuhaurni säilitamine kodus nn. perekonnaaltaril koos fotode ja muude mälestusesemetega jne.

Krematoorium  on surnute põletamise hoone. Surnu tuhastatakse ahjus 900 kuni 1000 kraadises gaasiõhu joas 50-90 minuti jooksul. Selle tulemusena tekib 2-2,5 kg tuhka. Tuhk puistatakse tuhastusurni ja antakse üle lahkunu omastele.

Vastavalt omaste või lahkunu soovile paigutatakse urn seejärel kas kolumbaariumi ehk urnimüüri, maetakse või puistatakse tuhk laiali. Krematoorium on seega kõigest vahelüli enne põrmuga lõplikku hüvastijätmist.

Krematoorium